The Slaves of The Ordinary

Posted: 9. veebr. 2008 in Uncategorized
Viimase nädala jooksul olen kokku puutunud erinevate koolivägivalla juhtumitega ja kogu asi on pannud mind mõtlema ühe küsimuse üle: kas tõesti tahetakse, et kõik inimesed oleksid omavahel täiesti ühte moodi? Kui vaadata, keda konkreetselt kiusatakse, siis on see alati isik, kes erineb tugevalt teistest millegi poolest – välimuse, käitumise, tulemuste vms. Miks ei või olla erinevus?
Ja selline mõtteviis ei kaja läbi mitte ainult koolilaste seast, vaid ka igalt poolt mujalt. Kasvõi näiteks Victoria Beckhami moodi soeng. Koheselt pärast teda lõikasid ka siin Eestis mitmed endale Victoria moodi soengu ja ma pean ausalt tunnistama, et nii mõnigi inimene, kes seda tegi, tegelikult tegi täiesti valesti, sest antud soeng ei sobinud tema näokujuga. Okei, see oli lihtlabane näide, aga siiski. 
Tegelikult on see aga nii paljude asjadega. Ja tihti peale tehakse mingeid asju lihtsalt selleks, et sobituda teiste sekka, olla üks kambast, olla liige. Mitte aga sellepärast, et tegelikult nii tahetakse teha. Ja see on minu meelest haige. Näiteks ei kasuta ma põhimõtteliselt msn-i kui suhtlusvahendit. Jah, see on nüüd koht, kus kõik mõtlevad, et milline imelik. Aga ma ei näe selleks mingit erilist vajadust. Kui minuga tõeliselt tahetakse suhelda, siis on väga lihtne võtta telefon ja helistada ning kokku saada. Ma ei pea teistega suhtlemiseks tunde arvutiekraani vahtima. Msn-i kasutan ainult äärmisel vajadusel. Teine näide: ma olen üsna kindel, et juhul kui just mõni raskemuusika konsert ei toimu seal, siis mingisugusest Club Tallinnast või Pattayast, ei ole võimalik mind leida. Kuna see muusika seal on lihtsalt kohutav, siis ma niisama kaasa-hängimise põhimõttel sinna ka ei lähe. Jälle kord: imelik onju.
Ja tegelikult peakski lähtuma eelkõige iseendast ja sellest, mida sa ise tehad, mitte mida teised tahavad/arvavad. Paljud erinevad sõltuvused on ka alguse saanud just sellest, et tehakse sõprade järgi midagi, et olla lahe. Lihtsalt puudub julgus öelda ei, sest kardetakse kaaslaste reaktsiooni. Ja kui need kaaslased selle järgi hukka mõistavad, siis järelikult pole tegemist õigete kaaslastega. No ja kui mõistavad, siis mõistavad. So what? Elu läheb edasi ja tulevad uued ning paremad. 
Oma lähiminevikus olen teinud mitmeid asju, mida nii mõnedki inimesed hukka mõistsid, sest ma ei läinud üldise vooluga kaasa.  Tunnen neile kaasa mõnes mõttes, sest  mina tegin asju, mida tõeliselt tahtsin, samal ajal kui nemad leppisid vähemaga, et olla lihtsalt tüüpiline-tavaline.
Aga noh, samas see on minu arvamus ja ma tean, et väga paljud kas a – räägivad sama juttu, kuid järgivad ikka teisi või  b –  ei suuda üldse seda mõista ja leiavad, et kõik peab olema ikka “normaalne”. Kahju, sest sellise tüüpilise pealispinna all leidub nii mõnigi kord väga huvitavaid inimesi, kes oma isikupäraga oleksid palju tõsiselt võetavamad inimesed, aga nad ei lase seda isikupära välja paista, sest peavad ju ometi “normaalsed” olema. 

Väike inspirieeriv tsitaat: 
“Be daring, be different, be impractical, be anything that will assert integrity of purpose and imaginative vision against the play-it-safers, the creatures of the commonplace, the slaves of the ordinary.” Cecil Beaton
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s