Music means the world

Posted: 3. märts 2008 in Uncategorized
Täna said siis piletid kah Tuskale ja NW-le ära ostetud. Võrreldes eelmise aastaga läks natuke kallimaks, aga pole ka midagi imestada – eelmisel aastal polnud lisaks Tuskale ka eraldi mingit muud kontserti. Nõme on ainult see, et piletite postiga saatmise puhul tuleb juurde 15 EUR-i saatmiskulu. Aga ma ei vingu, sest Tuskal on ju Slayer ja Dimmu Borgir lisaks muudele headele esinejatele. 

Tegelikult on tahtsin ma panna siis mõned lingid: Nightwish on Piano; Ghost Love Score; Metallica; Master of Puppets; Within Temptation

See on nii lahe, et inimesed on viitsinud laulud klaverile ümber teha. Mulle üldse klaver meeldib. Seda vist päris paljud inimesed ei tea, aga ma tahtsin umbes 1.klassis klaverit minna õppima. Aga kuna see nõuab ikka kodus ka harjutamist, siis jäi see ära. Põhjus oli väga lihtne: klaverit meil polnud ja ei olnud isegi ruumi, kuhu seda paigutada. Tagasi mõeldes ma natuke kahetsen – oleks saanud vähemalt mingisugusedki teadmised ja oskaks natukenegi mängida. Loodetavasti ma kunagi leian aega, et seda teha, sest päris tore oleks isegi midagi sellist ära mängida. Aga samas ma tahaks kitarrimängu ka lõplikult selgeks saada. Praegu seisab asi aja taga – kõik nõub harjutamist, mis nõuab aga omakorda aega ja seda on viimasel ajal järjest vähem. Mingisuguseid väga algseid asju võib-olla oskan mängida, aga tahaks osata ikka korralikult mängida. Njah, akustiline ja elektrikitarr lihtsalt seisavad praegu. Kahjuks!
Muusikal on minu elus ikka väga tähtis osa. Tundub väga klišeelik, aga tänu muusikale olen nii mõnestki “mustast august” välja tulnud. Mõni hakkab jooma, mõni narkootikume tarbima, mina valisin muusika. Mõnes mõttes on see geenidega kaasa antud, sest vanaema-vanaisa oskavad mõlemad erinevaid pille mängida, isa on väga hea kitarrist. Temaga kunagi muusikast rääkides selgus, et teda olevat oma aja tuntud bändidesse mängima kutsutud, aga tema ei läinud, sest valis oma karjääri ja perekonna kasuks. Sellest vestlusest selgus ka, et minu kaugeteks sugulasteks on Harri Vasar ja  Lauri Saatpalu. No need inimesed mind isiklikult ei tea. Arvatavasti ei tea sedagi, et me sugulased oleme. Harri Vasar ei saagi teada, sest tema on surnud. Aga päris kummaline oleks astuda Lauri Saatpalu juurde ja öelda: tere, ma olen sinu sugulane. Samas on tore mõelda, et suguvõsas on andekaid inimesi. 🙂
Aga nagu näha kaldusin ma jällegi teemast kõrvale. Kokkuvõttes – neid klaverile tehtud lugusid on hea vahelduseks kuulata ja Tuskat ootan veelgi rohkem kui eelmisel aastal. “Rock The Metal” nagu Kotipelto ütleks!!!
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s