Minu reliikvia on Vabadus

Posted: 20. märts 2008 in Uncategorized
Vabadust ei müüda maha
selle nimel surrakse.
Vabadus ei ole raha,
seda hinges kantakse
(Loits “Aeg ärgata”)

Natuke jälle filosoofiaga seotud, aga kuna ma pean tegema ettekande/kokkuvõtte kolmanda vabaduse mõiste teemal, siis hakkasin üldse vabaduse mõiste üle mõtlema. Kui vabad me tegelikult oleme? Selles mõttes, et iga päev tegeleme millegagi, aga kas seetõttu, et me ise seda tahame või seetõttu, et teeme seda millegi muu vältimiseks? Näiteks ülikoolis käimine. Kas enamus inimesi on läinud ülikooli seetõttu, et tunti huvi mingi kindla, spetsiifilise valdkonna vastu või sotsiaalsel survel ja põhjusel, et tegelikult ei teatud, mida teha? Kui ma võtan aluseks iseenda, siis kaks aastat tagasi olin ma täiesti kindel, et ülikooli lähen sellepärast, et mulle ikka meeldib midagi. Jah, mul meeldib ka praegu see, mida ma õpin, isegi rohkem kui õppima asudes.  Aga vaadates tagasi arvan, et ülikooli läksin ma ikkagi sotsiaalsel survel. Mõlemad vanemad on ülikooli lõpetanud, muud lähemad sugulased on ka kõik kõrgema haridusega. Juba see aspekt, et ega minagi saa nendest halvem olla. Rääkimata siis veel klassikaaslastest ja sõpradest, kes ka kõik ülikooli poole vaatasid. Seega, ma siiski ei olnud seda valikut tehes vaba.
Üleüldse mulle ei meeldi, kui mind pannakse mingisugustesse raamidesse, kui minu käitumist/olemist piiritletakse. Ma täielikult vihkan ülikoolis käimise juures eksamiperioode ja mitte sellepärast, et ma ei taha/viitsi õppida või ei oska ainet. Ei, mind ärritab see, et on olemas tähtaeg, milleks ma pean mingi kindla osa materjalist läbi töötama ja endale selgeks tegema. Samas on see aga ülikooli/kooli loomulik osa ja mõistetav osa, sest mis mõte oleks hariduse omandamisel, kui su teadmisi ei kontrollita. Aga mulle lihtsalt ei meeldi selline raamidesse panek. Selles suhtes olen üsna põikpäine inimene. Kui keegi käseb midagi teha, siis esimene automaatne mõte on ei, ma olen selle vastu. Ma ei ole alati mõtte vastu, aga selle vastu, et seda käsu korras sunnitakse tegema. Üsna tihti saan ma ise ka aru, kui mõttetu see on, aga ometigi on see nii minu loomuses, et ei saa midagi teha. Mind lihtsalt ei saa sundida, sest sund tekitab trotsi ja siis on see kästud asi kindlasti kõige viimane, mida ma teen (kui üldse). 
Vabaduse tunnetuse tõttu ootan ma pikisilmi ka alati suve. Mitte sellepärast, et väljas on soe ja päike paistab. Jah, see on ka tore. Aga igal suvel olen käinud kuskil reisimas ja ma ootan seda rändmise aega. Kui kuskile sõidan ja näen siis kas maanteed enda ees või õhust maad enda alla laiumas, siis tunnen, et olen tõeliselt vaba. Vaba igasugustest siduvatest kohustustest ja köidikutest, vaba igapäeva rutiinist ja elust, on lihtsalt mina ja sihtkoht silme ees. Eks seetõttu on mulle mootorrattad ka alati meeldinud. Rattal olles oled ainult sina ja maantee, ei midagi muud. See on täielik vabadus minu jaoks. Kui seda ei oleks, siis ei suudaks ma vist eksisteerida. 
Gümnaasiumis loetud raamatutest meeldis mulle väga August Gailiti “Ekke Moor”. See, kuidas Ekke Moor rändas mööda Eestimaad ringi, proovis erinevaid ameteid ja jõudis lõpuks selleni, et kodus on ikka kõige parem. Noh, seda, et kodu on ikka kõige armsam, ma tean. Aga erinevates kohtades käimine ning erinevate ametite proovimine – ….. Ma siiski ei tahaks kõiki uksi veel kinni lüüa, taguda rusikaga vastu rinda ja öelda, et mina olengi see tulevane riigiametnik/poliitik. Ma arvan, et selleks on vähemasti minu jaoks natuke vara. Eks tulevik näitab, mis siis saab. Praegu võtan ma aga asja rahulikult ja üks päev korraga. 
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s