EM 2008

7-29 juunini toimub jalgpalli EM 2008. Tavaliselt ma spordiuudiseid eriti ei jälgi ja nendesse ei süvene. Seda, kas TÜ/Rock saab ikka Eesti meistriks jälgisin pigem PM uudiseid lugedes, mitte igat mängu vaatamas käies. Korvpall on minust “mööda” läinud. Ma võin seda vaadata, aga mingeid erilisi emotsioone see küll ei tekita. Aga jalgpall. Sellega on hoopis teine lugu. Meenutades 2006.a. MM-i, siis tuleb meelde kõigepealt pidev teleka ees karjumine oma lemmiku poolt ja lõpuks tuline vaidlus finaalmängu üle. Jalgpalli vaadata mulle meeldis ja seega oli hea üllatus, kui ma lõpuks avastasin, et EM on sellel aastal. Väga hea on ka see, et teoreetiliselt peaks saama eksamid kõige põnevamate mängude ajaks läbi. Halb asi aga see, et pool-finaale ja finaali ma ei näe, sest olen just täpselt sel ajal Soomes. Nii fanaatik ma ka ei ole, et jalgpalli pärast festivali vahele jätan. Aga siiski natuke kahju on ikka.

2006.a. MM-il olin mina Prantsusmaa poolt ja mõned teised Itaalia poolt. Ma olen tegelikult kogu aeg Prantsusmaa suur toetaja olnud. Juba 1998.a. saadik kui nad maailmameistriteks tulid. Ja no tegelikult on/oli Zinedine Zidane klass oma ette. Kahju ainult, et ta oma viimases mängus sellise nõmeda intisidendi pärast platsilt eemaldati ja et Prantsusmaa lõpuks kaotas. Tegelikult ei olnud mul ka Itaalia vastu midagi. Nende väravavaht Buffon on teinud ikka mitmeid väga häid tõrjeid. Kuid kui finaalis läksid nad vastamisi, siis paratamatult toetasin ma oma pikaaegset lemmikut. Kui suur võimalus Prantsusmaal sel aastal on, seda ei oska ma isegi arvata. Meeskonnas vist peaks ikka veel olema Thierry Henry. See on pluss neile. Aga samas on meeskond vahetunud ja praegust koosseisu ma isegi ei tea. Arvan, et ega sealt midagi väga head loota ei ole.

Samas Itaalia tundub ikka tugev. Kaks aastat tagasi saadi maailmameistri tiitel, raske ei tohiks olla ka Euroopa meistriks saamine. Veel on minu lemmikuteks olnud Portugal ja Saksamaa. Portugali meeskonnas on mitmeid “staarmängijaid” alustades suurepärasest väravavahist Ricardost (kes tegi MM-il väga häid tõrjeid) ja lõpetades Christiano Ronaldoga. Saksamaa on samuti väga tugev olnud. Minu meelest mängis Saksamaa siis kõige paremini kui nende väravavahiks oli Oliver Kahn, mitte aga MM-il mänginud Lehmann. Kahjuks ei ole Kahni enam väravas, kuid see eest on mitmeid teisi häid mängijaid väljakul nagu näiteks Michael Ballack, Miroslav Klose ja Oliver Neuville. Veel võiks hästi minna ka Rootsil, kes samuti on hästi mänginud. Kõikidest nimetatud maadest sooviksin ma muidugi Prantsusmaa võitu, sest see oleks suurepärane võimalus näidata, et esiteks nad saavad hakkama ilma Zidanita ja teiseks, et nad olid tegelikult finaalis ikkagi Itaaliast üle ja ilma selle vahejuhtumita oleks nad võitnud. Samas olen ma täiesti kindel, et seda ei juhtu. Seega ma tahaksin, et võidaks näiteks Portugal.

Kindlasti ei taha ma, et võidaks näiteks Suurbritannia. Just sellepärast, et kogu aeg rõhutatakse ainult seda maad ja räägitakse suurpärasest David Beckhamist, kes lõi MM-il nii haledalt penaltist mööda, et seda ei suutnud mitmeid isegi uskuda. Nende meeskonnas on loomulikult mitmeid häid ja väga häid mängijaid, kuid siiski ei tahaks ma, et inglased võidaksid. Kindlasti ei tahaks ma ka Türgi, Venemaa ja Kreeka võitu.

Igatahes ootan huviga juba neid mänge. Tegelikult ongi jalgpalli näol tegemist ainukese spordialaga, kus ma nii harsarti lähen, et ma tõesti teleka ees karjuma hakkan. Kummaline, et mingi mäng suudab inimesed nii endaga kaasa haarata. Ma ei suudaks kunagi samasuguse huviga järgida näiteks tennisemängu või golfi, mis on minu jaoks lihtsalt liiga igavad. Aga jalgpalliga on teine lugu. See on lihtsalt lahe!