Jälle kord võrratu nädal võrratus linnas. Kõige rohkem meeldib mulle reisida siis, kui olen konkreetsesse linna/kohta nii sisse elanud, et ma ei tea, mis nädalapäev/kuupäev on ja ma elan tõesti ühele hetkele. Ja seekord see nii ka oli. See nädal oli nagu kingitus, mida ma tõesti väga vajasin.
Ma ei hakka pikalt kirjutama, mida ma konkreetselt nägin, sest kõik teavad, mida seal näha on – Eiffel, Lourve, Champs-Elysee, Notre-Dame, Moulin Rouge, Arc de Triumph jne. Pigem paneksin kirja tähelepanekud, mida ma Prantsusmaa ja prantslaste kohta juurde õppisin.
2) Pariis kui kinolinn. Ausalt, seda poleks ma oodanud, et seal nii palju kinosid on. Läksid paar maja edasi ja järgmisel nurgal jälle uus kino. Ja kui mina eeldasin, et äkki need kinod ei suuda end ära majandada, siis ma eksisin. Õhtul erinevatest kinodest mööda minnes oli näha, et ukse ees oli lausa järjekord. Samas, tagantjärele mõeldes võib öelda, et ei imesta, sest tegemist on ju maaga, kus kino leiutati.
3) Prantslased on väga vabad suhtlejad. Kuigi seda teadsin ma varem, aga ikkagi tundus veider näha tänaval mehi või naisi omavahel tervituseks musi põsele andmas. Hotelli receptionis tuli ka kohe Abdul minu juurde, surus kätt ja kallistas. Ja siis ma tundsin, et see on eriti veider. Vähemasti minu jaoks. Ma olen nii tobedalt piiratud isikliku ruumiga inimene, et see lihtsalt on minu jaoks veider. Kui siin meil Eestiski vahepeal läks väga moodi kallistada oma tuttavat tervituseks, siis mina seda kunagi ei teinud. Mis mõttes pean ma laskma tungida ainult tuttaval inimesel enda piiratud isiklikku ruumi? Kui isiklik ruum on piiratud, siis see tähendab, et vaid väga valitud hulk pääsevad sinna. Võib väga nõme ja tobe tunduda, aga oma olemust ma siiski muuta ei saa. See on täiesti minu olemusele vastu võõrast inimest kohe kallistada või siis prantslaste kombel põsele musi anda.
4) Prantslased on kohutavad liiklejad. No tõesti. Kui ma mõtlesin, et meie Eesti liiklus on hull, siis olukord Pariisis oli veel hullem. Autod ei hoia mitte mingit õiget rida, valgusfoori tuledest ei pea kinni ei autojuhid ega jalakäijad. Eestisse tagasi tulles pidin vaatama, et punase tulega ei hakka teed ületama, sest Pariisis läksin kogu aeg ainult punasega üle, sest teised tegid täpselt nii samuti. Ja kui punasega ei läinud, siis võisidki jääda ootama.
5) Prantslastel on veinipudeli peal silt rasedatele keelatud. Seda pole ma veel ühelgi maal näinud, et alkoholi pudeli peal oleks selline silt. Aga nendel on.
6) Prantslased kui väga sõbralikud ja viisakad ning suhtlemisaltid inimesed. Selle nädalaga kohtusin väga erinevate inimestega, aga kõik nendest jäid alati viisakateks ning väga sõbralikeks.
Loomulikult pidi kogu reisi ajal töötama ka tropimagnet. Ei ole ilus öelda teise inimese kohta tropp. Tavaliselt seda ma ei teegi, aga mõnede inimestega ei jää lihtsalt midagi muud üle. Näiteks konkreetne isik, kes samuti sõitis bussiga Tartust Tallinnasse. Buss oli sõitnud vast umbes 30km, kui mees läks bussijuhi käest küsima, kas bussis WC ei töötagi. Bussijuht vastas, et sellepärast antud buss Tartu-Tallinn liinile pandigi, et WC ei tööta ja seda ei saa kaugsõidu bussina enam kasutada. Selle peale vastas seesama mees, otsene tsitaat “ kas ma kusen sulle siis salongi või?”. Bussijuht lubas peatuse tema jaoks teha. Aga see mees hakkas karjuma, et tema Tallinnas kaebab ja seda asja ei tohiks olla. Bussijuht avaldas arvamust, et täiskasvanud inimene peaks suutma 2 tundi bussis vastu pidada. Sellega ei olnud mees muidugi nõus ja ikka veel karjus. Siis tegi bussijuht talle peatuse ja ta õiendas oma häda ära. Bussijuht sai uuesti umbes 10 km sõidetud kui see mees saabus jälle bussi etteotsa ja kukkus uuesti karjuma, et kui tema Tallinnasse jõuab, siis tema kaebab. Ja ta hakkas juba bussijuhti nii palju segama, et see käsiis tal närviliselt oma kohale minna. Minul tekkis hirm, sest bussijuhil oli tegelikult õigus. Oleks ta oma ebakaines olekus bussijuhi kätt liigutanud või veel hullem, teda löönud, siis oleks olnud õnnetus ja ma ei tea, mis siis oleks juhtunud. Sellise inimese kohta ei saa muud öelda, kui tropp.
AGA…..Õhtune, tuledes Pariis oli samuti vaatamisväärsus iseenesest. Selle peale võiks tõesti öelda, et Pariis on romantika pealinn. Ja veidral kombel leidsime seekord väga huvitavaid kohti lausa iseenesest üles. Näiteks oli mul täiesti meelest läinud, et Pariisis sai Walesi printsess Diana surma. Aga ühel päeval kõndisime Seine juurest Eiffeli poole, kui nägime tunneli juures veidrat monumenti. Läksime lähemale ja selgus, et tegemist oli Diana surma kohaga. Teine koht oli Pariisis asetsev metal/rock pood. Viimasel ajal olen teinud endale ülesandeks uutest kohtadest leida üles sedalaadi pood. Eelmisel aastal Hispaanias Barcelonas mul see ei õnnestunud. Ega ma seda eriti ka Pariisist ei otsinud, sest kui vaadata mõnda Prantsuse muusikakanalit, siis valdavalt tuleb sealt rap/hip-hop/pop. Ma olin arvamusel, et ega see pole nii kergesti leitav. Ometi kõndisime ringi Chatelet’i piirkonnas ja seal see pood olemas oli. Täiesti juhuslikult leidsime selle. See oli ka selle nädalase reisi juures väga hea, et kuigi ma kirjutasin, et ma vaatan kõik asjad ette ära, siis seda ma ei teinud. Tüüpiliselt tuli mul sada teist asja ette ja lihtsalt aega ei jäänud. Seega läksingi nagu tüüpiline turist sinna. Aga samas tagant järele mõeldes, ilma ette plaanimata nägin ma mitu korda rohkem kui ette plaanides ma kunagi näinud oleks. Ühes filmis oli kunagi hea tsitaat: Good things take time, great things happen at once……
EDIT: Väike video, mis koosneb osadest Pariisi piltidest. Tüüpiliselt pole kvaliteet nii hea ja mõned pildid tunduvad udused (mida nad tegelikult pole, aga hea on meenutada. Tahaks tagasi sinna linna!!!
Mein Herz Brennt 