L.O.V.E

Posted: 14. dets. 2008 in Uncategorized
Vaatasin just praegu saadet “Eestimaa uhkus” ja poetasin nii mõnegi pisara. Seal oli nii palju siirust ja headust, mida otseselt iga päev küll näha ei ole. Samuti pani see mind tunnistama, et vaatamata kõikidele juhtumitele, mis meil siin väikses Eestis aset on leidud võib öelda, et siiski leidub meie hulgas inimesi, keda me kahjuks iga päev ei märka, aga kes hingelt on palju kordi suuremad ja siirmad kui me ise. 
Sellel aastal oli nii palju lugusid, mis väga hinge läksid. Ja see on äärmiselt tore, et on algatatud selline üritus, millega tunnustatakse väärilisi inimesi. Mõnes mõttes tean ma isegi, mis tunne on olla päästetud. Kui ei oleks olnud minu onu, siis arvatavasti ei kirjutaks ma neid ridu praegusel hetkel. Nimelt olin ma umbes 5.aastane kui olin suvel Tallinna lähedal, Hüürus. Kuna vend oli alles mõnekuune, siis ema ei saanud minuga jõe äärde kaasa tulla ja ma pidin minema oma vanaonu ja -tädiga. Mäletan, et kuna ma ei osanud ujuda, siis istusin suure kivi otsas ja mängisin. Aga see kivi oli libe ja ma kukkusin siiski vette. Ma siplesin ja üritasin pinnale jõuda, aga ei suutnud. Siiani mäletan, et isegi olles nii väike mõtlesin vee all olles, et nüüd ongi kõik. Õnneks märkas vanaonu minu “kadumist” ja tõmbas mu pinnale. See oli tõesti viimasel hetkel ja seda tunnet, mis ma üles tõmmates tundsin ei saa sõnadega edasi anda, see oli tõesti nagu uus hingamine ja uuesti sündimine. Olen siiani südamest tänulik sellele vanaonule, sest ilma temata poleks mind täna siin. Miks ma seda kirjutan? Ilmselt seetõttu, et ma tean tõesti, mida tähendab olla päästetud. Ja see on eriline tunne. Mis on kindlasti aga veelgi erilisem tunne – olla ise päästja, teha midagi siiralt ja vastutasu ootamata, huvituda teistest, et teada kuidas neil läheb. Ja seda oleks meie ühiskonda tõesti rohkem vaja. 
Võib-olla tundub see jutt väga naiivse või “roosa maailma” sarnane, aga nähtavasti tuleneb see tänaõhtustest emotsioonidest, mis mind hetkel valdavad. Kui see aitab rohkem inimesi või päästab elusid, siis soovin minagi olla rohkem naiivsem ja vaadata maailma “roosade prillidega” selle asemel, et igas asjas näha kahtlusevarju ja sarkasmi. Tõesti, meie ühiskonna moraalitaset näitab see, kuidas ja mil määral me hoolitseme oma laste, abitute ja puuetega inimeste eest. Mina lisaksin siia nimekirja veel ka loomade eest hoolitsemise. 
Seega – märgake enda ümber rohkem inimesi ja püüdke sellest hoolida, sest hoolivus, siirus ja headus on ülimad eesmärgid, mille poole püüelda.
Advertisements
Kommentaarid
  1. anna ütles:

    ma arvan, et saab olla olla väga sarkastiline ja ikkagi hoolitseda vanainimeste eest. Asi on lihtsalt solidaarsuses.

  2. KADRI ütles:

    selles on sul jah õigus. Tegelikult tahtsin “sarkastilise” asemel kirjutada midagi muud, aga kuna see saade liigutas mind väga, siis jäi see sõna kahe silma vahele ja parandamata.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s