Need viis….

Posted: 12. jaan. 2009 in Uncategorized

Aasta algus on olnud küll väga inspiratsiooniline ja selle allikaks on eelkõige üks raamat, mida ma hiljuti lugesin. Tegelikult nägin ma enne filmi ja siis lugesin raamatut. Tegemist on Mitch Albom’i raamatuga “The Five People You Meet In Heaven” ehk siis eesti keeles “Need viis, keda kohtad taevas”. Peategelaseks on 83.aastane Eddie, kes töötab lõbustuspargis Ruby Pier. Eddie on terve oma elu töötanud atraktsioonide hooldajana ja ta pole kunagi selle ametiga päris rahul olnud. Oma 83. sünnipäevahommikul saab Eddie aga õnnetuses surma ja satub taevasse. Seal kohtab ta viit inimest, kes aitavad tal oma elu mõista ja tema enda eksisteerimise olulisusest aru saada. 

Filmis mängis peaosa Jon Voight, kes tuli selle rolliga minu meelest väga hästi toime. Raamat ise avaldas mulle aga väga suurt mõju. Mitte just selle poolest kuidas taevast ja teispoolset elu oli kujutatud, vaid just see, et põhiteemaks oli kõikide inimeste ühendatus praeguses elus. See toob välja väga hästi, et ükskõik kui “väike inimene” sa ei oleks, avaldad sa ometi teistele sinu teel ristuvatele inimestele mõju. 

Copy-Pastein siia mõned parimad tsitaadid Wikipedia vahendusel:

* “All the people you meet here have one thing to teach you.” Eddie was skeptical. His fists stayed clenched. “What?” he said. “That there are no random acts. That we are all connected. That you can no more separate one life from another than you can separate a breeze from the wind.”
* “Each affects the other and the other affects the next, and the world is full of stories, but the stories are all one.”
* “Strangers,” the Blue Man said,”are just family you have yet to come to know.”
* “No life is a waste,” the Blue Man said. “The only time we waste is the time we spend thinking we are alone.”
* “All parents damage their children. It cannot be helped.”
* “That’s what heaven is. You get to make sense of your yesterdays.”


See oli kuidagi nii suureks inspiratsiooniks, et otsutasin uuesti kirjutamisega tegelema hakata. Kunagi ma alustasin mingisuguse “raamatu” kirjutamist, aga see jäi pooleli ja nüüdseks on ammu kadunud. Pärast seda aga tundsin, et pean mõtteid üles kirjutama. Kuidagi vabanes mingi loovuslik energia. Loomulikult pole see mingi “master piece” ja ma pole üldsegi mingi kirjanik, see on rohkem selline iseendale kirjutamine. Aga hea tunne on seda teha. 

Muudest asjadest – lisaks Kreator’i kontserdile, mis leiab aset 22.veebruar Rock Cafe’s, on mul piletid ka 1.03 Helsingin Jäähallis toimuvale Children of Bodom + Cannibal Corpse+ Diablo. Iseenesest on esinejad kõik väga suurepärased ja head, aga toimumiskoht halb. Lennukiga ei hakka Helsingisse minema, sest on teatud takistavaid asjaolusid. Laevaga talve lõpus minna on aga minu jaoks selline asi, mida ma eriti teha ei taha. Ma ei ole kunagi eriti hästi laevasõitu talunud. Suvel rahulikuma merega käia on üks asi, aga talve lõpus, kus meri ei ole rahulik, on teine. Minu ja üldse igasuguste veekohtade suhted on keerulised. Ega ma nii kohutavalt sinna minna ei tahtnud, aga ütleme nii, et ühe teatud inimese survel ma sellega ka nõustusin. Eks siis näe, mis sellest välja tuleb. 

Ja lisaks igusugusele muule tegevusele, millega ma hõivatud olen olnud, pean ma lõpuks ka bakalaureusetööd edasi kirjutama. See on kirjutis, mida on võimatu loova energiaga teha. Kõik see etteantud raamistik ja nõuded, viitamine ja allikad – niimoodi ei ole võimalik midagi loovalt teha. Põhiline on see, et teaduslik tekst peab olema neutraalne, seal ei tohi olla hinnanguid ja emotsioone. See on minu jaoks kõige raskem. Alati kui ma ülikooli jaoks midagi kirjutan, siis asja üle lugedes võtan hulga sõnu maha, et seda teaduslikumaks teha. Saaks see juba  ära tehtud, siis oleks ükskord selle jamaga lõpp. 

Iga lõpp on millegi algus – kindlasti lõpeb minu tee selles ülikoolis. Aga algus? Ise ma tahaksin, et see algus oleks rohkem seotud tööga. Samas peaaegu kõik soovitavad mul ikka magistrisse edasi minna. Seda siis Tallinna Ülikooli. Selles ei ole ma aga nii kindel. Ühelt poolt jään ma väite juurde, et mul hetkel ei ole mingit motivatsiooni edasi õppida. Teiselt poolt peaksin ma kolima siis Tallinnasse. Ma ei teagi, mida teha. Eks seda ole rohkem kevade poole näha ja siis selgub, mida ikkagi konkreetselt teen. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s