My reality is different

Posted: 7. juuni 2009 in Life, Society

Kuna nüüd on mul rohkem aega olnud, siis saan kirja panna ka sellised tähelepanekud, mis pikka aega on meelel olnud. Kõikide nende tähelepanekute peale kokku võin ma aga öelda, et ma olen vist Eesti ühiskonna ja inimeste jaoks liialt “imelik” ja tõesti minu reaalsus on erinev kui teistel.

* Sami Lotila artiklid, samuti Hietaineni ja Bäckmani omad. Olen kuulnud arvamusi, kus kiidetakse nende väljaütlemised heaks – nad vaatavad ju asja kaugemalt ja oskavad paremini hinnata. Mina vaidleks vastu sellele. See oleks sama hea kui inimene, kes pole kunagi hambavalu tundnud hakkab seda teistele kirjeldama. Soome ei olnud NSVL koosseisus, nende ühiskond ja inimesed erinevad meist. Tahes tahtmata on NSVL aeg jätnud meile oma pärandi, kuid see ei tähenda, et me oleksime halvemad või kirjutaksime ajalugu ümber. Jah, 1940.a. kui NSVL väed tulid Eestisse, siis ei tehtud mitte ühtegi püssipauku ning tagantjärele vaadates oleks võinud seda teha. Aga samas ei saa ainult selle põhjal väita, et Eesti (või üldse kõik Balti riigid) oleksid tahtnud tõesti omal soovil astuda NSVL liikmeks. Tekib küsimus miks siis toimus Vabadussõda? Miks ei tahtnud eestlased siis kuuluda Nõukogude Venemaa võimu alla – miks mõelda iseseisvumisele ja sõja läbi iseseisvuse kaitsmisele? Samuti kõik Lotila viited sellele kui halvasti ikka kõik asjad siin Eestis on – ma ei tea miks ta siis töötab siin Eestis ajakirjanikuna. Kui sulle ikka ümbritsev keskkond ei meeldi ja sa tunned end ebamugavalt, kõik ümbritsevad inimesed on sinu jaoks “madalad” siis miks olla siin? Minu loogiline samm oleks lahkuda paremasse kohta.

* Mind hämmatas minust aasta/kaks nooremate üliõpilaste suhtumine vähemuste küsimusse Eestis. Toon esiteks kindlasti välja, et ma ei ole venelaste vihkaja – mul on tuttavaid venelasi, ma saan nendest aru ja suhtun üldiselt positiivselt nendesse. Ma ei suutnud aru saada aga järgmistest väidetest, mis toodi ühe RT aine seminaris välja: “Miks venelased(või muud vähemused) üldse peaksid võtma kodakondsuse? See kodakondsus ei anna neile reaalselt-praktiliselt mitte midagi ja see on tegelikult mõttetu. Miks me peaksime seda nendelt nõudma?”; “Kas on väga raske öelda venelasele hommikul vene keeles tere hommikust ja õhtul head aega?”, “Vene keel võiks olla teine riigikeel”, “Eestlasi ja venelasi toob üksteisele lähemale see, kui eestlased oma suhtumist muudavad”. Ausalt öeldes ma tookord juba ootasin seminari lõppu, sest ma ei ole eriline väitleja ning ei hakanud igaks juhuks oma suud paotama. Aga ma olin tõelises hämmingus. Kuidas saab öelda, et kodakondsus on mõttetu? Kas tõesti peab kodakondsus andma midagi käega katsutavat? Kas kõik peab olema taandatud rahale ja saamahimule? Minu jaoks on kodanikuks olemine väärtused, tunne, et sa oled mingi riigi kodanik, sa saad käia valimas ja oma sõna sekka öelda. Kodakondsus ei ole kindlasti mõttetu. Keeleaspekt – ma olen ikka püsivalt selle vastu. Kui mine, eestlane, lähen elama Prantsusmaale, siis ei saa ma nõuda Prantsuse valitsuselt, et ma saaksin ametlikke pabereid eesti keeles täita või et mind hommikul eesti keeles kõnetataks. Sellest saavad ka kohalikud venelased meil aru, et nad vene keelega Prantsusmaal või Suurbritannias hakkama ei saaks. Miks siis siin peaksid asjad teist moodi olema? Miks meie peame hakkama unustama eesti keelt ning pöörduma nende poole vene keeles? Ma jagan arusaama, et rahvuste lähendamiseks peavad toimuma muutused – AGA need peavad toimuma mõlemapoolselt. Ei saa olla, et eestlastele rõhutatakse muutumist ja samal ajal venelaste suhtumine ei pea muutuma. Las nad aga kuulavad ainult vene meediat ja usuvad ainult Klenskit või Linterit. Selles suhtes tundsin ma end antud seminaris erakordselt halvasti. Ma tõesti ei ole “hullult” patriootiline inimene, aga samas mõnede asjadega lihtsalt ei saa nõustuda.

* Mõttetalgud. Ühelt poolt suhtusin ma sellesse hästi – kodanikuühiskonna arendamine, inimeste kaasamine ja uued ideed. Aga teiselt poolt kui ma kuulsin milliseid mõtteid seal välja toodi – näiteks see, et vanematel peaks olema hääletamisel nii palju lisahääli kui palju tal on lapsi – siis mul tekkis küll mõte, et milleks? Kindlasti oli seal ka arukaid mõtteid ja selliseid, mida saab ka konkreetselt ellu viia, aga siiski üldine pilt sellest oli rohkem selline, et tuleme-kokku-uinamuinatame-kirjutame/joonistame-lähme nüüd laiali. Ja siis kõik ütlevad, et olid suured kodanikud ja osalesid. Eelmise aasta kampaaniat ma toetasin ja leidisn tõesti, et see on oluline ja sellel oli ka praktiline eesmärk. Aga see “mõtlemine” läks küll minust mööda.

* Lugesin Tartu Postimehest, et tudengid ei pea lõpuaktust üldse oluliseks ja leiavad, et see oli rektoril hea mõte, et bakalaureuse lõpetajad on nüüd eraldi. Minu jaoks on lõpuaktus oluline, sest ma saan sealt kätte diplomi, mis siiski tõestab, et ma olen ühe astme ülikoolist ära käinud ja lõpetanud. Võib-olla ma ei taha magristrisse minna. Ja kui ma ka lähen, siis on see ülikooli järgmine aste. Mõneti ma saan aru, et rektor ei jõua kõiki kätelda ja ruumid on liiga väiksed. Ja ajaloomuuseumi valge saal on ka väga ilus. Aga natuke hinges ikka “kipitab”, et vanemad on sealt peahoone sammaste vahelt välja astunud ja mina seda nüüd teha ei saa. Võiks selle peale öelda, et magistris saad – aga no tõesti, lihtsalt sellepärast ma küll magistriõppesse minema ei hakka.

* Reporteris kajastavad majanduskriisi aegsed lood, kus reporter (ma ei tea ta nime, mingi noor mees, kes tavaliselt teeb meelelahutus lõike) väidab, et kui teid see ei huvita, siis olete kalk inimene. Majanduskriisi ajal on kõigil raske, igalühel oma mured. Aga minu meelest on see ka vähe imelik kui sa lähed telekasse kõigile Eesti inimestele teatama kui halb sul ikka olukord on. See lugu Urmast Tammest, kes elas metsas – sellest ma sain aru ja toetasin teda. Aga ülejäänud á la – “mul läks naine ära ja nüüd pean ise hakkama saama” või “kaotasin töö ja elan halbades tingimustes maal, kas keegi saaks tööd anda”. Ma ei saa sellistest inimestest aru. Võib-olla ma siis tõesti olen kalk inimene.

* Tele edetabeleid juhib Peeter Võsa – mees, kellel minu arust pole mingit intelligentsus, arukust, naljasoont ega ajakirjaniku oskust. Kõik tema saated otsivad välja mingi skandaali (loomulikult põhjakihist) ja siis hakkab ta sellest lugu tegema. Enamik tema saadetest on lausa rõvedad vaadata. Jah, ma saan aru, et Eestis elavad ka sellised inimesed nagu tema saates on kajastatud, aga las nad siis olla. Ega Võsareporterist midagi ei muutu – ta lihtsalt toob selle seiga vaatajani, siis pärast kõik naeravad kui lollid need inimesed seal saates olid ja nii see asi jääbki. Kas seda on siis tõesti vaja?

* Inimeste ütlused “mis me nende loomade eest karjume ja protesteerime, peaksime ikka enne inimeste olukorda parandama”. Loomad on kaitsetumad kui inimesed, eriti koduloomad. Nad ei saa on häält tõsta ja oma mõtteid väljendada. Kui inimene seotakse posti külge, siis mingil viisil saab ta ikka lahti – kuigi seda ei tehtagi. Aga kui sa ikka seod koera posti külge – siis sa määrad ta surma. Sa oled mõrvar. Samamoodi see lõik kuskilt uudistest, kus üks kalkar ja endine vang piinas naabrinaise koera ja pussitas teda noaga ja siis pärast uhkeldas oma tegumoega ning lubas tagatipuks ka naabrinaise ära tappa. Just selliste inimeste pärast peame protesteerima ja loomade õiguste eest võitlema. Sest inimesed on kahjuks Eestis loomade vastu väga julmad.

* Presidendiproua Evelin Ilves. Mul tekib viimasel ajal küsimus kas me valisime presidendiks tema või Toomas-Hendriku? See pidev tervislikkuse rõhutamine, rulluisutamine, dieedipidamise küsimus, igal pool patrooniks olemine ja ka poliitiliste küsimuste kohta arvamuse avaldamine – kes siis ikkagi president on? Mõneti tekib tunne, et proua Ilves üritab igati kompenseerida seda, mis tal võib-olla alguses veidi puudu oli ja üritab kõigile näidata kui musterinimene ta on. Tore kui inimene on tervislik ja vormis, aga tuua välja, et arstid peaksid dieeti pidama, et sellega eeskuju näidata – no andke andeks, see on lihtsalt lame. Minu jaoks on presidendiproua ideaalne näide Helle Meri – tasakaalukas, Lennarti kõrval ja toetamas, kuid samas nagu ikka tema varjus. Praegu aga tundub nagu meil oleks kaks presidenti – välisreisidel Toomas-Hendrik ja sisemiselt Evelin.

* Mihkel Raua tituleerimine viimase aja või “uue Eesti” üheks parimaks kirjanikuks. Oma arvamust tema raamatu kohta olen ma juba avaldanud, seega ei hakka seda üle kordama – ja lõpuks maitsed on erinevad. Aga kuidas saab öelda, et tegemist on parima kirjanikuga kui inimene on avaldanud ainult ühe raamatu. Kui üldse kedagi nimetada “uue Eesti” parimaks kirjanikuks siis võib-olla Andrus Kivirähk. Aga tuua see raamat kooli kohustuslikku kirjandusse kui uue aja klassik? No jah, kes mida/keda klassikuks nimetab….

* Valimisreklaamid. Need on tõesti õudsed sellel aastal. Tegelikult me valime ju Euroopa Parlamenti, mitte Eesti parlamenti või kohaliku omavalitsuse esindajaid. Aga kõik valimisreklaamid olid lõpuks stiilis “Eesti vajab vahetust”, “meie hoiame eelarve tasakaalus”, “meie tasakaalustame Eesti poliitikat” – küsimus ei ole Eesti poliitikas, vaid Euroopa Liidu suunalises poliitikas ja selles, milline on erakonna programm Euroopas poliitika ajamiseks. Aga siin toimus valijate eksitamine – kõik taandati sisepoliitikale. Teine asi oli pidev vastandamine – mina tegin seda, aga tema seda ja näe kui halb nüüd on. Eriti ilmnes see Keskerakonna ja Reformierakonna juures, mis oli äärmiselt poliitkultuuritu. Ja veel – Eesti vajab vahetust – okei, aga loogiliselt võttes kui Ansipi valitsus kukub, siis saab Savisaar peaministriks – valitsuse moodustavad Keskerakond, Rahvaliit ja Sots-demokraadid (minu ennustuse järgi) – aga samas võib olla uues valitsues ka IRL. Seega kui suur see vahetus Savisaare näol on kui koalitsioon ju ikka moodustatakse ning üheks partneriks on ikka see erakond, mis oli ka siis eelnevas valituses.

* Lastetusmaks. See on kõigi aegade kõige halvem idee, mida ma kuulnud olen. Ja arstid toetasid seda. Minu meelest peab laste sünnitamiseks olema eelkõige armastav kodu ja partnerlus ning ka majaduslikud võimalused, et hiljem seda last ka üles kasvatada. Lihtsalt sellepärast sünnitama hakata, et pääseda lastetusmaksust – see on haiglane. Mina lihtsalt sellepärast küll sünnitama ei hakkaks. Ja ma arvan, et ma pole ainuke. Seega ei täidaks see maks oma eesmärki, milleks oleks iibe tõstmine. Riigikassasse saadakse küll rohkem raha uue maksu näol, aga kas ka iive tõuseb?

Hetkel rohkem teemasid ei meenu, mis mind häirinud on. Aga samas paljud inimesed on minu poolt välja toodud tähelepanekute pooldajad. Ja siis tekibki minul küsimus, et kas ma tõesti olen siis nii imelik või on ühiskond imelik?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s