Lõpetasin just raamatu “50 klassikut: Paarid” lugemise. Tegemist pole mingisuguse väga tõsise raamatuga, vaid pigem selline “easy reading”, lihtsalt meelelahutuseks. Minu meelest kogu see sari 50 klassikut on üldse väga põnev, sest sealt võib avastada nii mõndagi huvitavat 🙂
Antud raamatus oli käsitletud selliseid kuulsaid paare nagu näiteks Orpheus ja Eurydike, Antonius ja Kleopatra, Tristian ja Isolde, Romeo ja Julia – need on sellised tüüpilised. Aga olid ka vähem tüüpilised nagu näiteks markii ja madame de Sade, J.W Goethe ja Christiane Vulpius, Napoleon ja Joséphine, Richard ja Cosima Wagner, Karl ja Jenny Marx, Marie ja Pierre Curie, Oscar Wilde ja lord Alfred Douglas, Edward VIII ja Wallis Simpson, Evita Duarte ja Juan Peron, Lolita ja Humbert Humbert, Winnie ja Nelson Mandela, John Lennon ja Yoko Ono, Marylin Monroe ja Arthur Miller ning ka Martin Heidegger ja Hannah Arendt.
Mõned paarid tulid minu jaoks üllatusena, näiteks viimasena mainitud Arendt-Heidegger, ja mõndadest ei teadnud ma üldse midagi. Alati kui ma saan tuttavaks mõne abielupaariga, siis hakkan ma mõtlema kuidas nad kohtusid ja kuidas nad üksteiseni jõudsid. See on minu jaoks huvitav, sest tavaliselt on igal paaril on oma lugu rääkida ja oma tee käidud, et selleni jõuda, mis nad hetkel on. Samuti lugedes nendest kuulsatest paaridest nägin kui palju oli neil takistusi teel ja kui palju nii mõnedki pidi ohverdama, et olla koos sellega, keda armastatakse. Viimase loona tuuakse välja “Titanicust” tuntus Jack ja Rose. Kusjuures ma olen seda filmi nii mitmeid kordi näinud ja alati kui jõuab asi selleni, kus Jack käseb Rosel lubada mitte kunagi alla anda, siis paratamatult tulevad pisarad silma. Selles suhtes on see film fenomenaalne, kuigi mõned võiksid öelda, et tegu on tüüpilise naistekaga. Minu jaoks on Jacki-Rose’i lugu üks osa sellest filmist, teine ja palju tähtsam on see kuidas on kujutatud seda katastroofi, mis aset leidis ning kuidad käitusid sellises olukorras täiesti tavalised inimesed. Näiteks sellel hetkel ei eksisteerinud enam klassivahed – surma ees on kõik võrdsed. Või liigutav moment kui bänd mängis ka siis kui laev juba täiesti põhja hakkas vajuma. Nüüd ma kaldusin natuke teemast kõrvale, aga kogu raamatu autor on ka välja toonud, et miks just Jacki ja Rose’i lugu nii hinge on inimestele läinud. Tsitaat sealt raamatust:
“Miks me neile kaasa naersime, miks me koos nendega külmetasime ja nutsime? Võib-olla sellepärast, et asi ei olnud nendes, vaid ka tundes, mis neid sidus….ja laevahuku üle elas. Võitjaks jääb suur armastus. Armastus, mis ületab klassivahed ja koguni surma. Tänapäeva noored on vabad. Oma südame häält järgides ei pea nad erinevalt Rose’ist enam millegagi arvestama ega millelegi vastu seisma. Neil ei ole enam tarvis Jacki kombel alandusi alla neelata ega sihile jõudmiseks kavalust appi võtta. Ja ometi paelub neid just Jacki ja Rose’i loo keskne teema – enesele kindlaks jääda, mitte kunagi alla anda, oma unistus teoks teha ja omaenese teed käia.“
Lisaks ilusatele lugudele avastasin enda jaoks ka huvitavad isiksused, keda ma varem oli natuke valesti hinnanud. Näiteks olin ma pidanud Marylin Monroe’d lihtsalt üheks tüüpiliseks Hollywoodu blondiiniks, aga samas oli tema elu hoopiski teistsugune ning keegi ei teadnud, milline ta tegelikult oli. Samuti ka erinevad ajaloolised isikud, kes senini olid olnud “ajalugu”, aga nüüd muutusid minu jaoks rohkem “inimesteks”. Igatahes oli see väga huvitav lugemine ning ma jäin selle raamatuga väga rahule.
Tegelikult ostsin hiljuti veel ühe raamatu “Natsid ja okultism: Kolmanda Reichi valla päästetud tumedad jõud” (Paul Roland). Selle põhjal ei tohiks nüüd kindlasti mitte järeldada, et ma natside toetaja olen – seda ma kindlasti mitte pole. Aga mind hakkas huvitama, et kas tõesti need lood-“müüdid”, mida ma seoses natsidega olen kuulnud vastavad tõesti tõele. Kas tõesti Hitler otsis Hispaanist Püha Graali? Kas tõesti mängis selles ideoloogias oma osa ebausk ning mõneti ideoloogia muutmine justkui usuks? Ja kui ideoloogia muuta usulaadseks, siis kas selles peitud põhjus, miks nii palju tavalised sakslased selle koletu ideoloogiaga kaasa läksid? Igatahes ma loodan, et see raamat suudab mingeid vastuseid pakkuda.
Mein Herz Brennt 