I Only Wanna Be @ Tuska Open Air :)

Posted: 4. juuli 2009 in Life, Music

Selleks aastaks on siis Tuska Open Air Metal Festival jälle läbi. Seekord läks mul õnneks ja vähemalt midagi halba minuga ei juhtunud(*khm* eelmisel aastal pudeliga pähe saamine *khm*). Asjad sujusid ja üldine kogemus oli väga väga positiivne.

Esimesel päeval oli tegemist sellega, et järjekordselt tabas nii meid kui ka teisi festivaliinimesi päikeserünnak – sissesaamisel järjekorras seistes, hiljem bände kuulates ei olnud just eriti mõnus kui sulle pidevalt päike pähe paistab. Mõne bändi lõpus tundus mulle, et saan päiksepiste. Aga kui minna bändide juurde, siis oli esimese päeva näol tegemist selliste esinejatega, mis mulle natuke kaugeks jäid. Kindlasti jätsid väga positiivse mulje Gojira, All That Remains, Legion of The Damned, Ensiferum ja Immortal. All That Remainsi ma varasemast ajast ei teadnud, aga nad jätsid väga hea mulje. Mõni on öelnud Immortali kohta, et nad pingutavad üle oma “evil look’iga” ja teevad sellist tüüpilist black metal asja. Ilmselt jälle asi minu maitses, aga mulle meeldis see. Nad olid end rohkem kokku võtnud kui 2007.a. ja kogu esinemine oli värske, lavaliselt hea ja muusikaliselt väga hea. Ja lahe oli see, et nad alustasid oma esinemist lausega “Fuck The Sun” – just nende esinemise hetkel paistis ka päike ikka veel taevas ja sulatas nende tüüpilist black metal näomaalingut. Ega tegelikult oli juba endal ka selline tunne, et tõesti fuck the sun. Eriti minul, kes kohe kindlasti pole mingi eriline suur päikesefänn. Seda on suhteliselt veider siia kirjutada, sest peaaegu terve oma elu olen ma seda olnud, aga viimasel ajal tunnen end palju paremini kui väljas on umbes 20C sooja ja selline pool pilvine ilm. Siis on hea. Aga kui päike päev otsa ainult kütab, siis jah. Ei taha enam.

Teine päev. Kui alustada jälle ilmast, siis alguses siras jälle päike, aga siis läks pilve ja tibutas natuke vihma ja hiljem oli lihtsalt selline mõnusalt pilvine ja jahedam ilm. Mul oli küll enesetunne parem kui päiksega. Bändide poolest oli parem päev kui esimene. Kuigi jah ma pean tunnistama, et esimese bändi me skippisime. Mõtlesime, et lähme hiljem, siis saab ilma järjekorrata sisse. Aga võta näpust – vangidilemma tuli koha meelde. Tuli välja, et väga paljud tulid just teiseks bändiks ja järjekord oli pikem kui esimesel päeval. Igatahes selletõttu ei näinud me ka teist bändi. Kolmandaks oli Sabaton, mida ma varasemast ajast teadsin ja mulle see meeldis. Väga positiivselt üllatas mind laulja Joakimi suhtlemine rahvaga – see andis kogu nende etteastele veelgi parema emotsiooni juurde. Profen Omen oli samuti väga hea. Seejärel esines pealaval The Faceless. Tegemist jälle kord bändiga, mida ma varasemast ajast eriti ei teadnud, aga nad jätsid täitsa hea mulje. Ma ei ütleks, et ma koheselt fänn olen, aga nende muusika hakkas mind huvitama küll. Seejärel kuulasime poolekõrvaga Korpiklaanit, sest ma tahtsin üsna varakult kohta võtma minna pealava ees, sest järgmine esineja seal oli Amorphis. Korpiklaani kohta ütleks nii, et võib kuulata live’s – tundsid palju rohkem kaasa haaravamad ja kuidagi “raskemad” kui plaadi pealt. Ja siis tuligi Amorphis. Enne seda sattus meie ette seisma aga Ewo, kes on Nightwishi manager. Tema oli seal koos oma naise ja veel mingite veidrate tüüpidega. Aga Amorphis oli väga hea – vanemad laulud ja uuemad laulud, kogu nende esinemine ja muidugi Tomi Joutsen – see oli minu jaoks kindlasti parim bänd. Natuke oli raskusi bändi kuulamisega, sest Ewoga kaasas olnud tüübid olid väga “kahtlased”, aga õnneks aitas välja tüüpiline lause “Anteeksi, minä ei puhu suomea.” Pärast Amorphist läksime veidikeseks jalgu puhkama. Tegelikult polnud mul üldse plaanitud autogramme küsima minna, aga vaatasin ühel hetkel, et autogrammisaba on kadunud ja see oleks hea hetk. Pealegi – kus ma ikka neid muidu nii lähedalt näeks. Läksin siis saba lõppu ja peagi olin bändi juures. Ma olin ise ka enda impulssiivsusest nii kohkunud, et ega ma midagi neile peale tavalise “moi” ei öelnudki. Minu ees olevad fännid ajasid pikalt juttu ja jäid neid liiga pikalt vahtima  – turvamehed pidid sekkuma. Aga mina läksin ruttu ise edasi. Amorphise liikmed olid kõik nii sõbralikud ja nii tore oli neid ise oma silmaga nii lähedalt näha. Päeva viimaseks bändiks oli Suicidal Tendencies. Selle kohta olin ma väga palju hea kuulnud – aga mul tuli pettuda. See tundus kuidagi väga selline rap-metal, mida mina ei kuula. Viimaste laulude ajal me isegi lahkusime – ei ole ju mõtet vaadata seda, mida sa ei taha. Nagu ma pärast kuulsin olid nad viimase laulu ajal suvalisi inimesi lavale kutsunud ja koos laulnud. I think I didn’t miss a thing.

Kolmas päev oli kõige lühem. Aga jälle päike lagipähe – seega ilma poolest väga haige jälle kord. Aga noh – kui saadakse hakkama laussajus ja mudas, miks siis mitte ka lauspäiksega. Meie jaoks esimene bänd Stam1na oli huvitav ja täitsa hea. Laulja oli oma mikrofoni kohale pannud musta vihmavarju, et päikest varjata. See oli kummaline vaatepilt. Siis tuli Eluveitie, mis mulle väga meeldis – sellise folgimõjutustega metal. See mulle meeldib. Siis tuli My Dying Bride. See oli omaette bänd. Väga sügavasisulised laulud, tõeliselt hingestatud esinemine ja tõeline doom metal. Mulle väga meeldis. Kuigi doom metal ei ole väga “my cup of tea”. Aga My Dying Bride mulle meeldis, võib-olla sellepärast, et see kohati meenutas Swallow The Sun’i, mis mulle ka väga meeldib. Parkway Drive oli jälle väga hea avastus death metali seisukohalt. Jälle väga meeldis. Ja siis tuli viimane esineja – Volbeat. Nende esinemine tuli mõneti üllatuseks – eelmisel aastal oli peaesineja Slayer. Loomulikult tuli rahvas kaasa nendega – nad olid ju SLAYER! Aga Volbeat’iga ma kartsin, et rahvas hakkab minema jookma, aga ei olnud. Rahvas elas nii kaasa sellele bändile ja see lõi sellise üleüldise hea emotsiooni. Mulle meenutas Volbeat’i laulja väga Johnny Cash’i, kelle mõjutusi ka nende muusikas oli kuulda. Üllatusena tuli ka see, et nad olid kaverdanud laulu “I Only Wanna Be With You” – ja mulle hakkas see meeldima, siiani “kummitab” peas.

Üldse peaks ma seda ütlema, et Soomes on metalit kuulav rahvas teistsugune. Ma nii mäletan seda Loitsu sünnipäeva kontserti Tapperis – Loits lõpetas ja kõik plaksutasid ja vilistasid, aga eriti neid nii vaimustatult tagasi ei kutsutud. Ja siis kui oli näha, et bänd ei tule enam tagasi, tekkis kildkond inimesi lava juurde, rusikad püsti ja karjusid täiest kõrist “Loits, Loits, Loits”. Mul oli selline tunne, et “duh, Miks nad seda enne ei teinud? Siis kui bänd seda ootas”. See näitab, et eestlased on aeglasemad ja läheb rohkem aega enne kui rahvas üles köetud saab. Samas kevadiselt Children of Bodomi kontserdilt Soomest mäletan, et nagu Jäähallis tuled kustutati ja bänd lavalale tuli olid soomlastel kohe rusikad püsti ja karjuti ning vilistati, rääkimata siis veel sellest, mis toimus kui bänd lõpetama hakkas. Sellega ma tahtsingi seda väljendada, et soomlased lähevad kiiremine “käima” ja nii on tegelikult mõnusam, vabam ja selline “cool” olek terve festivali vältel.

See oli ka muidugi tore kui me hotelli läksime. Receptionis oli üks noormees, kes meid teenindas – kui ta oli küsinud mitmeks ööks me jääme, küsis ta kohe otse välja kas me oleme Tuska festivali jaoks seal. Kui me jaatavalt vastasime, siis oli tal selline rahulolev ilme näol – nende festivalile tullakse ka välismaalt. Siis iseäralikest juhtumistest veel – jälle kord pidlistas meid Metalshots.com fotograaf. Ta hakkas mööda minema ja siis tuli tagasi ning teatas, et soovib meid pildistada. Olime siis nõus. Siis tuli veel mingisugune veider pildistaja tüüp, kes teatas meile “you look fucking great”. Nojah, ega kunagi ei saa läbi ilma vahejuhtumiteta.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli veidi teistsuguse festivaliga kui eelnevatel aastatel – võib-olla ka tingitud sellest, et juba tead kõiki asju ja võtad erinevaid situatsioone palju rahulikumalt. Muusikaliselt poolelt oleks võinud olla natuke parem – mina ootasin selliseid esinejaid nagu Arch Enemy, Children of Bodom, Swallow The Sun, Nightwish, Tarot, Norther või isegi Eesti oma Metsatöll. Aga ei olnud, natuke teistsugused bändid olid. Noh ma arvan, et see käib kõik selle majanduskriisi alla. Ega see festivali korrldamine odav lugu just ei ole. Aga siiski oli kokku festivalil 28 000 inimest, mis oli minu meelest praegust olukorda arvestades üsna hea arv. Siiski loodan ma muusikaliselt poolelt järgmiselt aastalt natuke rohkem. Kõik muu oli aga suurepärane – koht, korraldus, seltskond, õhkkond, pidu jne. Ühesõnaga – ma veetsin väga meeldivalt aega.

Koju tulles ootas mind ees aga üsna suur üllatus, mis tegelikult muutis kogu mu järgmise aasta plaane. Aga ma ei hakka neid kahte teemat ühendama ja kirjutan järgmisel korral sellest pikemalt 😉

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s