Fairytale gone wrong

Posted: 9. juuli 2009 in Life

Nonii siis. Lubasin eelmises posituses rohkem asju lahti rääkida. Kui ma aasta algusest peale kahtlesin mida edasi teha, siis nüüd on see selge. Ma lihtsalt jätan aasta vahele ja astun TÜ magistrisse järgmisel aastal. Tegelikult on aasta vahele jätmine päris hea, sest saab puhata, mõtteid koguda ja asjade üle järele mõelda. Natuke vaevavad mind süümepiinad – eks kõik ikka mõtlesid, et ma lähen kohe edasi magistrisse. Kuna viimane jutt oli Tallinnasse minekust, siis isa sattus nii hoogu, et hakkas mulle mingit tuba ümber kujundama. Ja kui ma talle ütlesin, et ma tegelikult ikka ei tule sinna, siis oli ta päris kurva häälega. Ja see teeb ka mind kurvaks, sest ma ei taha oma lähedastele pettumust valmistada. Samas tean ma seda, et mul on seda aastat enda jaoks vaja. Nii et jah – nüüd on vähemasti selgus.

Selle põhjal hakkasin ma mõtlema sellele kui palju “pori on mulle näkku visatud”eelmise aasta detsembrist alates. See on ikka uskumatu. Äkki olekski aeg mõelda iseenda peale ja ükskkord “porist” lahti saada.

Ma olen alati uskunud muinasjuttudesse – mitte otseselt, kuid olen ikka mõelnud, et “everything happens for a reason” ja  igal ühel on oma õnnelik lõpp. Viimase aasta sündmuste käigus olen ma usu sellesse küll kaotanud. Kui kõik tõesti juhtuks mingi tagamõttega, siis oleksid pidanud nii mõnedki asjad teisiti minema. Lisaks sellele olen kohtunud mitmete inimestega, kelle jaoks ei ole kunagi õnnelikku lõppu tulnud. Viimase aja parim näide on äsjalahkunud Michael Jackson. Muusikapoolest geniaalne inimene, tegeles heategevusega. Jah, ta oli omamoodi veidrik, aga samas kes meist poleks mingi asja poolest veider. Ja siis tulid pedofiilia süüdistused, mis sisuliselt hävitasid ta karjääri ja tervise. Nüüd 16.a. hiljem ja pärast Jacksoni surma tunnistab esialgne “pedofiiliaohver”, et tegelikult ta valetas ja tahtis lihtsalt raha saada. Kas Michael Jacksonil oli siis õnnelik lõpp? Ei olnud.

Teiseks näiteks on mulle üks lähedane isik, keda terve elu on palju “karistatud”. Ta elas vaeselt ja lihtsalt, kuid suutis hakata end üles töötama. Ta abiellus ja sai lapsed. Kuid selgus, et tema mees, keda kõik pidasid väga karismaatiliseks ja toredaks peksis teda 20 aastat. Mõnikord isegi nii, et tema lapsed mõtlesid, et see on nüüd viimane kord. Ka praegu vanema inimesena on tal peksmise tagajärjel tekkinud mõned haigused – näiteks tasakaaluorgani kahjustus ja liigeste valud. Samas tema meest pole kunagi selle eest karistatud – ta elab siiani rahulikult (küll üksinda) ja mõtleb, et omal ajal käitus ta õigesti. Tema suhtes on õiglus jalule seadmata ja tema pole oma õnnelikku lõppu saanud.

Ja siis ma mõtlengi, et ka üldse on lastele vaja muinasjutte? Mina lugesin neid lapsena palju, mulle meeldisid need ja sain nendest positiivsust, lootust, sain aimduse headusest. Samas kui inimene saab täiskasvanuks, siis kõik muinasjututõed on valed ja reaalsus on hoopis erinev kui fantaasiamaailm. Siis tekib pettumine ja karm tõdemus, et kõik, mis sulle lapsena sisse “süstiti” on vale. Ma tahaks loota, et muinasjutte siiski on vaja ja see, mis sunnib mind sellist juttu siia kirjutama on mööduv.

Aga, et mitte lõpetada nii mustas toonis, siis täna olen ma siiski väga happy. Sain kätte Nailboardist tellitud Amorphise uue cd “Skyforger”, samuti tulid ka need asjad, mis ma EMP-ist tellisin. Ja ma sain endale lõpus selle Egiptuse Ankh kaelaehte 🙂 Yay 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s