Seekord siis millestki päevakajalisest kah. Nimelt siis Priit Pullerits ja tema eline artikkel Postimehes. Teemaks – jokk TÜ-s. Pullerits väidab, et ülikool on muutunud teenindusasutuseks ning üliõpilased meiliterrioriseerivad õppejõude ja sunnivad neid kirjutama pikke ning põhjalikke süllabusi, millest ikkagi semestri lõpus mingi auk üles leitakse. Samuti kaebab ta, et üliõpilased käivad kooli asemel tööl ja ei viibi piisavalt loengutes.
Esiteks, kas tõesti on tundengid võrreldes Pulleritsu ajaga muutnud lollimaks ning ei tea ilma süllabuseta midagi? Loomulikult ei ole. Ma ei tea küll täpselt, kuid eeldan, et süllabus võeti kasutusele, sest teistel maailma ülikoolides on selline asi. Pealegi on palju parem anda/ ÕIS-i üles riputada süllabus kui kogu kursuse kohta käivat juttu pidevalt üle korrutada, et üliõpilased teaksid ainega seotud asjadest. See peaks nagu õppejõudude elu lihtsamaks tegema.
Teiseks, miks käivad paljud üliõpilased tööl? Vastus on väga lihtne: ei tulda rahaga välja. Mina käisin ja käin paar viimast kuud tööl jah selleks, et pigem endale lisaraha/isiklikku raha teenida. Kuid on teisi, kes tulevad mõnest teisest linnast, kes pole majanduslikult nii hästi kindlustud, kes peavad maksma öömaja, toidu, riiete eest. Unustada ei tohi ka seda, et osadel ülipilastel on ka oma pere olemas, kelle eest hoolitseda. Jah, loomulikult on olemas õppetoetused, kuid need pole nii suured, et hakkama saada. Mis siis ikka teha, kui tööle minna. Ma ei propageeri töötamist. Ei, eelkõige peaks tähtis olema ikkagi hariduse omandamine, aga kui suudetakse ilma õppimist häirimata tööl käia, siis ei näe ma selles mingit probleemi.
Kolmandaks, meiliterror õppejõudude suhtes. Aga see on loomulik. Aeg on edasi läinud ja tehnika on arenenud. Ega õppejõududel ei ole ka aega istuda oma kabinetis kuskil ning oodata, mil mõni üliõpilane jälle välja ilmub ning midagi küsima tuleb. Ja küsimusi tekib ikka, igasuguseid asju võib ette tulla. Küsimist ei saa ju keegi keelata. Meili teel ongi kõige lihtsam. Enamusel kui mitte kõigil õppejõududest on olemas arvutid, kus nad iga päev oma meili vaatavad. Kas tõesti on siis nii raske oma väikest näpukest liigutada ning olla inimlik ja vastata küsimusele.
Kõige viimasena oleks tegelikult mul küsimus Pulleritsule( kahju, et seda talt otse küsida ei saa): kas tema käis oma ülikooli aeg igas loengus? Kas ta oli iga kord kohal? Jah, üliõpilase kohus on käia loenguid kuulmamas. Aga ka siinkohal on tehnika arengul oma roll. Loenguslaidid pannakse ÕIS-i üles ja kui õppejõud loeb lihtsalt teksti oma slaidide pealt maha ja kuidagi lonegut ise huvitavamaks ei tee, siis ei näe küll erilist mõtet lihtsalt tühja seal ühe koha peal istuda. Tegelikult on ju loengutes käimine vabatahtlik. Seminaridega on teine lugu, aga loengutes ei pea käima. Laupäevases Eesti Päevalehes kirjutas Andrus Kivirähk oma ülikooli ajast – “Kõige sagedamini võis meid kohata ülikooli peahoone ees müüril, mida me ise lugupidavalt “peakorteriks” nimetasime. Seal oli hea enne loengut koguneda ja nõu pidada: mida teha? Kas minna kooli või kohe mujale? Vahel möödusid meist õppejõud, kes kutsuvalt viipasid: tulge nüüd loengusse, noormehed! Meie lehvitasime vastu: jaa, jaa, küll me tuleme! Mõni läks ka. Ülejäänud aga siirdusid Toome poodi ja sealt edasi “mäkke”, Kuradisillale või Bergmanni kuju juurde.” Ma ei ütle, et nii peakski tegema. Aga milles siis see tudengipõlv seisneb, kõike ei pea nii tõsiselt võtma. Tudengipõlv on lapsepõlve pikendus. Mõni võtab seda tõsisemalt, mõni kergemalt. Iseennast paigutaksin kuskile keskele, sest võtan ülikooli kui järgmiset etappi, mille pean läbima, et saada vajalikud teadmised/oskused, et kunagi tulevikus oma tööd hästi teha. Aga siiski, jah, ma ütlen ausalt: ma ei käi kõigis loengtes kohal ja see on loomulik. Tahaksin näha ühte üliõpilast tänapäeval, kes terve oma õpingute aastate jooksul mitte ühestki loengust puudunud pole.
Ja siis oli veel kuskil veel üks “tore” Pulleritsu arvamus saate “Tantsud tähtedega” kohta. Nimelt, leidis ta, et Andrus Värnik peaks välja hääletatama, et ta saaks oma tööd teha. Samasugune arvamus oli tal ka Kristiina Ojulandi kohta, kes kunagi suvel oli intervjuus öelnud, et riigikogulane töötab 365 päeva aasta, 24 tundi päevas. “Laskem inimestel tööd teha” – oli tema väide. Jah, see oli öeldud irooniliselt ja naljaga. Aga kas peab olema kogu aeg selline nali. Andrus Värnik ja Kristiina Ojuland ei kuulu just mu lemmikute hulka, aga kas peab iga asja kallal vinguma. Kas peab olema nii kibestunud? Minu meelest on kõike halba piisavalt meie ümber. Ei pea kõigis/kõigest nii kibestunult kirjutama. Natuke rohkem elurõõmu, härra Pullerits!
Esiteks, kas tõesti on tundengid võrreldes Pulleritsu ajaga muutnud lollimaks ning ei tea ilma süllabuseta midagi? Loomulikult ei ole. Ma ei tea küll täpselt, kuid eeldan, et süllabus võeti kasutusele, sest teistel maailma ülikoolides on selline asi. Pealegi on palju parem anda/ ÕIS-i üles riputada süllabus kui kogu kursuse kohta käivat juttu pidevalt üle korrutada, et üliõpilased teaksid ainega seotud asjadest. See peaks nagu õppejõudude elu lihtsamaks tegema.
Teiseks, miks käivad paljud üliõpilased tööl? Vastus on väga lihtne: ei tulda rahaga välja. Mina käisin ja käin paar viimast kuud tööl jah selleks, et pigem endale lisaraha/isiklikku raha teenida. Kuid on teisi, kes tulevad mõnest teisest linnast, kes pole majanduslikult nii hästi kindlustud, kes peavad maksma öömaja, toidu, riiete eest. Unustada ei tohi ka seda, et osadel ülipilastel on ka oma pere olemas, kelle eest hoolitseda. Jah, loomulikult on olemas õppetoetused, kuid need pole nii suured, et hakkama saada. Mis siis ikka teha, kui tööle minna. Ma ei propageeri töötamist. Ei, eelkõige peaks tähtis olema ikkagi hariduse omandamine, aga kui suudetakse ilma õppimist häirimata tööl käia, siis ei näe ma selles mingit probleemi.
Kolmandaks, meiliterror õppejõudude suhtes. Aga see on loomulik. Aeg on edasi läinud ja tehnika on arenenud. Ega õppejõududel ei ole ka aega istuda oma kabinetis kuskil ning oodata, mil mõni üliõpilane jälle välja ilmub ning midagi küsima tuleb. Ja küsimusi tekib ikka, igasuguseid asju võib ette tulla. Küsimist ei saa ju keegi keelata. Meili teel ongi kõige lihtsam. Enamusel kui mitte kõigil õppejõududest on olemas arvutid, kus nad iga päev oma meili vaatavad. Kas tõesti on siis nii raske oma väikest näpukest liigutada ning olla inimlik ja vastata küsimusele.
Kõige viimasena oleks tegelikult mul küsimus Pulleritsule( kahju, et seda talt otse küsida ei saa): kas tema käis oma ülikooli aeg igas loengus? Kas ta oli iga kord kohal? Jah, üliõpilase kohus on käia loenguid kuulmamas. Aga ka siinkohal on tehnika arengul oma roll. Loenguslaidid pannakse ÕIS-i üles ja kui õppejõud loeb lihtsalt teksti oma slaidide pealt maha ja kuidagi lonegut ise huvitavamaks ei tee, siis ei näe küll erilist mõtet lihtsalt tühja seal ühe koha peal istuda. Tegelikult on ju loengutes käimine vabatahtlik. Seminaridega on teine lugu, aga loengutes ei pea käima. Laupäevases Eesti Päevalehes kirjutas Andrus Kivirähk oma ülikooli ajast – “Kõige sagedamini võis meid kohata ülikooli peahoone ees müüril, mida me ise lugupidavalt “peakorteriks” nimetasime. Seal oli hea enne loengut koguneda ja nõu pidada: mida teha? Kas minna kooli või kohe mujale? Vahel möödusid meist õppejõud, kes kutsuvalt viipasid: tulge nüüd loengusse, noormehed! Meie lehvitasime vastu: jaa, jaa, küll me tuleme! Mõni läks ka. Ülejäänud aga siirdusid Toome poodi ja sealt edasi “mäkke”, Kuradisillale või Bergmanni kuju juurde.” Ma ei ütle, et nii peakski tegema. Aga milles siis see tudengipõlv seisneb, kõike ei pea nii tõsiselt võtma. Tudengipõlv on lapsepõlve pikendus. Mõni võtab seda tõsisemalt, mõni kergemalt. Iseennast paigutaksin kuskile keskele, sest võtan ülikooli kui järgmiset etappi, mille pean läbima, et saada vajalikud teadmised/oskused, et kunagi tulevikus oma tööd hästi teha. Aga siiski, jah, ma ütlen ausalt: ma ei käi kõigis loengtes kohal ja see on loomulik. Tahaksin näha ühte üliõpilast tänapäeval, kes terve oma õpingute aastate jooksul mitte ühestki loengust puudunud pole.
Ja siis oli veel kuskil veel üks “tore” Pulleritsu arvamus saate “Tantsud tähtedega” kohta. Nimelt, leidis ta, et Andrus Värnik peaks välja hääletatama, et ta saaks oma tööd teha. Samasugune arvamus oli tal ka Kristiina Ojulandi kohta, kes kunagi suvel oli intervjuus öelnud, et riigikogulane töötab 365 päeva aasta, 24 tundi päevas. “Laskem inimestel tööd teha” – oli tema väide. Jah, see oli öeldud irooniliselt ja naljaga. Aga kas peab olema kogu aeg selline nali. Andrus Värnik ja Kristiina Ojuland ei kuulu just mu lemmikute hulka, aga kas peab iga asja kallal vinguma. Kas peab olema nii kibestunud? Minu meelest on kõike halba piisavalt meie ümber. Ei pea kõigis/kõigest nii kibestunult kirjutama. Natuke rohkem elurõõmu, härra Pullerits!
Mein Herz Brennt 